Liis Lusmägi
Kui naine, ema püüab täita mitut rolli, siis tihti läheb meelest, kes ta tegelikult on. Ununeb ennast täita, kuid kui oled tühi, siis ei saa ka panustada, teistele anda. Veel hiljuti elasin elu, kus mul oli nii tele- kui ka raadiotöö, käisin koolis, tegelesime abikaasaga ettevõtlusega ning samal ajal oli kanda abikaasa ja ema roll. Mul oli mask ees. Ütlesin alati, et minuga on hästi, ent koju jõudes olin täiesti tühi ja mõtlesin, mida teha, et tunneksin õnnetunnet.
See kõik juhtus sotsiaalmeediaõpingute ajal, mil üheks aineks õppekavas oli ka psühholoogia. Õppejõud pani tudengid tegema testi, mille käigus tuli joonistada maja, inimene ja puu. Mina joonistasin inimese, kes oli surnud.
„Minu jaoks oli see esialgu lihtsalt üks tavaline joonistus, kuid kui õppejõud kirjeldas, et selle pildi põhjal olen jõudnud iseendas ühele madalaimale pulgale, hakkasin lihtsalt nutma. Olid kahetised tunded. Esiteks vabanemine. Keegi viimaks nägi, et olen väsinud ja tühi, ning sain maski langetada. Teisalt kurbus – olen tark, haritud, tubli naine, aga nii rumal, et lasin kõigel nii kaugele minna. Õppejõud ütles, et nii ei saa see kesta, ja viis mind kokku oma mentoriga, kes tegeleb igapäevaselt enesearendamise teemadega. Nende kohtumiste käigus õppisin ennast paremini tundma ja läbi oma kogemuse kaudu sain aru, et tahaks aidata teisigi, kes võivad olla tupiktänaval. Läbisin vastavad koolitused ja tegelen nüüd muuhulgas ka asus edukoolitajana. Kogu see teekond aitas mul mõista, et kuigi on mul kõik olemas – olen heal järjel, mul on ilus kodu, armastav abikaasa, toredad lapsed –, on mu hing on tühi.
Ja miks? Olen elanud nii palju teistele ja olnud pidevalt kõigi jaoks olemas. Olen terve elu pannud teisi esikohale, sest sõpradel oli vaja, vanematel oli vaja, kogukonnal oli vaja, abikaasal oli vaja. Hakkasin teadlikult jälgima, kui palju pühendan aega teistele ja kui palju endale. Kui nägin, et kaalukauss ei ole kohe kuidagi minu poole kaldu, õppisin ütlema ei. Lasin lahti ideest, et pean kuhugi kuuluma või kusagil käima oma ametipositsiooni pärast. Samamoodi ei pea ma kellegagi suhtlema ainult seepärast, et meil on pikk ajalugu, ehkki inimestena oleme ammu lahku kasvanud. Mustritest väljarebimine on olnud valus ja raske, kuid on teinud mind õnnelikumaks.
Hiljaaegu pidi minu 8-aastane poeg koduse tööna joonistama perepildi. Küsisin, kas ta tahaks harjutamise mõttes seda enne mulle tutvustada. Thor näitas pilti ja selgitas: siin on minu õde, mina, ema ja isa. Ema on kogu aeg Tallinnas tööl ja isa istub arvutis. See joonistus muutis mind emotsionaalseks. Läksin oma abikaasa juurde ja ütlesin, et nii ei saa see jätkuda. Me oleme kogu aeg tööl. Pärast seda tegin valiku, et võin küll olla Eestis enim eetris olev naisraadiohääl, aga kui näed emana, et su lapsed kasvavad eest ära, siis ükski summa ei kaalu üle laste siirust, igatsust ja armastust. Kuidas neid valikuid siiski teha ja millest alustada? Mind aitas selles Lifebooki programm, mida Allan ühel talvisel päeval mulle tutvustas. See muutis mu elu kardinaalselt. Olen õnnelikum, kui kunagi varem. Teen ainult seda, mida tahan, kellega soovin ja valin selleks ka ise aja. Ma pole enam rööprähkleja. Mul on aega nautida pikki hommikusööke oma perega. Ma käin 4-5x nädalas trennis. Mul puudub ärevus saama teadmaks kuhu olen teel, millal saan täita oma unistused ning kuidas seda kõike teha. Ma tean, MIDA SOOVIN ja milellegi muule ma energiat ei pane. Olen rahulik, õnnelik ning tänulik. Ja seda kõike tänu sellele, et usaldasin elu ja programmi Lifebook. Kuna transformatsioon oli võimas, siis minu jaoks oli vaid loogiline samm teha see programm eestikeelseks ning ainukesena maailmas pakkuda seda koos Allaniga ka Sulle, läbi Eluvisiooni platvormi. Et ka Sina saaksid hakata elama oma unistuste elu.
“Oma elus põhjalike muudatuste läbiviimiseks on vaja kas inspiratsiooni või meeleheidet” – Anthony Robbins
See tsitaat kõnetab mind väga, kuna kõik sai alguse suurest meeleheitest. Mul oli tahtmine olla parim versioon iseendast. Tahtmine oli suur aga juhiseid ei olnud. Mul oli suurepärane karjäär, hea sissetulek, palju puhkusereise, väga ilus kodu. Toredad väljasõidud koos pere ja lastega.
Mul oli kõige ilusam, ägedam, targem ja seksikam naine. Mu kõrval oli inimene, kellega sai rääkida kõigest. Naine, kes on imeline ema, siiras, avatud, mänguline ja armastust täis.
Ma ei osanud seda piisavalt tähele panna ja väärtustada. Elasin “peas” ja südamest ei teadnud eriti midagi. See kõik viis selleni, et naine otsustas minu juurest ära kolida.
Olin meeleheitel. Mul puudus siht. Tööl olles oli võimatu keskenduda. Puudus igasugune söögiisu. Suhtlesin inimestega aga polnud kohal. Ma ei teadnud, mida teha ja kuidas teha. Teadsin vaid üht – miks teha. Mul on 4-aastane, minu jaoks maailma kõige ägedam tütar. Tema oli selge põhjus, et võtta vastutus ja edasi liikuda.
Ühel lumisel talveõhtul juhtusin nägema lühikest videot, kus minu jaoks täiesti tundmatud mees ja naine rääkisid enda erakordsest elust ja sellest, miks enamik enesearengu programme ei tööta. Need ei toimi, kuna keskenduvad tavaliselt mõnele üksikule eluvaldkonnale, olgu selleks siis raha, armastus või tervis. Seejärel näitasid nad ekraanil terviklikku ringi, milles oli 12 sektorit, iga sektor tähistas ühte eluvaldkonda. See oli minu jaoks “heureka” hetk, täielik inspiratsioon. Ostsin samal õhtul internetist Lifebook Premium kursuse ning tänaseks on Lifebook elustiil minu elu loomulik osa.
Tänu Lifebook`le olen loonud endale selge visiooni igas eluvaldkonnas. Tean väga täpselt, mida tahan, miks tahan ja mida ma selleks tegema pean. Mul on vastused, kuidas olla päriselt parim versioon iseendast iga päev.
Olen täna oma elu parimas füüsilises ja vaimses vormis. Veedan teadlikult palju aega oma tütrega ja enda jaoks oluliste inimestega. Ma pigem ei muretse enam mitte millegi pärast. Naudin igapäevast juhi tööd ning tegelen ettevõtlusega. Minust on saanud ajaplaneerimise “maailmameister”. Oskan nautida hetke ja olla kohal. Juhin ise enda elu, tean täpselt, millist elu elada tahan ning teen selle saavutamiseks väga teadlikke valikuid.